Lambalihale pole turgu

See oli peamine mõte, mis Saaremaa kümnendal lambapäeval Saare Maheköögis kõlama jäi. Heade sõnadega tuletati meelde Maret Suiku, kes Rehemäel korraldas esimese lambapäeva, sama üritus jätkus Kaido Eigo talus Mustjala vallas ning siis jõuti Viki külla Tuulingumäele. Viimastel aastatel toimusid lambapäevad Pidulas kalatiikide kaldal ja nüüd siis on jõutud üsna linna välja. Mitu aastat on eestvedajaks olnud väsimatu Aivar Kallas.

Eestlane sööb 300 grammi lambaliha aastas

Keegi ei kujuta Saaremaad ette ilma lammasteta, kuid lambaliha müüakse ainult Kuressaare turu lihapoes. Mitte kusagil toitlustusasutustes ei pakuta lambalihast toite, kuni tänavu kevadel hakati seda tegema Maheköögis. Olukord pole kindlasti parem kusagil mujal Eestis ja seepärast ei tasu imestada, et statistilised andmed kinnitavad tõsiasja eestlaste uute toitumisharjumuste kohta, mille kohaselt süüakse Eestis ühe inimese kohta keskmiselt 27 kg kanaliha ja ainult 300 grammi lambaliha. Veel kümme aastat tagasi sõi iga eestlane keskmiselt 700 grammi lambaliha aastas.

“Kuigi Saaremaal toodeti möödunud aastal 72 tonni talleliha – päris lambaliha ametlikult enam polegi –, ei taha keegi lambaliha osta,” kurtis ka Eesti Lambakasvajate Seltsi Saaremaa haruseltsi juhatuse liige Veiko Maripuu. Statistika kinnitab, et viimasel ajal on lammaste arv üle Eesti stabiliseerunud ja kuigi kiiresti ei kasva see enam ka Saaremaal. Lammaste pidamine on ikka olnud siinsete külaelanike traditsiooniline tegevus ja ka praegu on maakonnas kokku üle 400 põhikarja, kuid enamik neist on nn hobitalud. Siiski on ka üks suurtootmine, kus lammaste arv ulatub peagi tuhandeni välja. See on Saaremaa Ökoküla, kus pööratakse suurt tähelepanu just tõuaretusele.

Euroopa Liidus on 40% lambalihaga täitmata

“Iga äriettevõtte peamine eesmärk on võimalikult rohkem oma toodangut turustada,” toonitas Saaremaa Ökoküla tegevjuht Koit Kull oma sõnavõtus. “Seni püüdsime anda võimalikult rohkem lambaid kohalikule lihatööstusele, aga nüüd seda võimalust enam ei ole.”

Nõnda ei jäägi firmal muud üle, kui otsida turustamisvõimalusi välismaalt. “Kuna Euroopa Liidus on 40% lambalihaturust täitmata, siis erilisi probleeme ei tohiks sellega olla, kuigi igas äris on oma nõksud ja nüansid,” arvas Kull. Esimesed proovipartiid peaksid lähiajal Saksamaale jõudma.

Kahju on aga sellest, et Eesti inimene sööb lambaliha väga vähe. Muidugi, tegemist on delikatesslihaga ja massiliselt ei tarvitata seda kusagil, siiski tuleks meil inimesi uuesti harjutada lambaliha sööma. Ometi näeb Koit Kull lambakasvatusele tulevikku, kas või juba seepärast, et Hiina ja India arenevad kiires tempos ja jõukamad inimesed tahavad ka paremini süüa. Aga teatavasti sealiha ei võeta ju Idamaades suu sissegi. Et suurel turul kaubelda, selleks peavad olema ka suured mahud.

Igal farmipidajal tuleks võtta kindel seisukoht, mis eesmärk tal oma karja pidamisel on.

Lammas peaks surema oma lauda lävel

Vastulause Koit Kullile ütles kohe Aivar Kallas, kes arvas, et lambaliha on liiga hea kraam, et seda mitte oma sõpradele ja sugulastele sööta. “Mahe lammas peaks surema oma laudaukse lävel või lauda taga, vaadates otse päikesesse,” arvas Kallas. “Kõige kehvem variant ühele loomale on see, kui ta peab rändama surema kusagile kaugele maale. Meie lõppeesmärk peaks olema ikkagi see, et müüa kohapeal võimalikult rohkem lambaliha ja sellest valmistatud tooteid.”

Aivar Kallas tundis muret ka selle pärast, et paljudel meie lammastel on maks läbi ja haige loom loomulikult ei kasva suureks. Näiteks möödunud aastal oli kahel kolmandikul lammastest, mis kombinaati toodi, maks nii läbi, et seda polnud enam õieti olemaski. See asi vajaks veterinaaride poolt tõsist uurimist, milles siis ikkagi põhjus on. Lammas on ju äärmiselt keskkonnasäästlik loom, kes sööb ainult väga puhast toitu.

Erinevad karjad, erinevad huvid

“Kas hakata Saaremaa lammast realiseerima Juta Valge tapapunkti kaudu, hakata tegema koostööd Vaivere ulukite tapamajaga või tellida välismaalt väiketapamajad mõnda suuremasse keskusesse?” mõtiskleb Veiko Maripuu. “Kindlasti on Ökoküla ekspordivariant oluline, kuid näiteks 4–5 lambakasvatajat võiksid käed kokku lüüa, et siis ühiselt midagi tõsist ette võtta.”

Kõrgemad ametnikud soovitavad maaelanikele hakata tegelema alternatiivsete tegevusaladega, kuuldavasti lambakasvatus ongi meie maakonna üks tähtsamaid alternatiivseid majandusharusid. Kui aga minna näiteks Rae poodi lambalihajuttu tegema, saab vastuseks vaid, et väga huvitav teema, kuid rohkemat ei midagi.

Aivar Kallas: “Tallinna turg on vene maffia kontrolli all ja eks sinna läheb ka palju meie lammastest. Probleemidest oleks pidanud enne üle saama, kui need üle pea kasvasid, nüüd lähebki kõik isevoolu teed.”

“Igal lambapäeval on põhijutt olnud omavaheline koostöö, kuid jutuks see ongi jäänud,” kurtis Ivo Lepik. “Võib-olla peaks endi hulgast leidma palgalise eestvedaja, kes hakkaks asja organiseerima. Lambapidaja maksaks näiteks 10 krooni pea eest ja tal poleks mingit muret, kuhu oma loomi realiseerida – selle töö teeks ära üks palgaline korraldaja.”

“Ivo mõte on küll õige,” arvas Veiko Maripuu, “aga igal lambakasvatajal on erinevad huvid ja igal karjal erinevad võimalused. Väga raske oleks kõigi soove arvestada. Põhihäda ongi selles, et meie lambad on äärmiselt ebaühtlased. On suuri tõulambaid, kuid ka väikesi ja vanu loomi, kellel pole mingit kaubanduslikku välimust. Aga kui midagi juba koos teha, siis peaks asi olema ühtlane.”

Tõsta lambaliha väärtust

Lambakasvatajatele toodi eeskujuks OÜ Eesti Lihaveis, kus koostöös Rakvere lihakombinaadiga on välja töötatud oma bränd, mis müüb end hästi. Lambakasvatajatele osutab tapmisteenust 20 lihatööstust üle Eesti, kuid see liha tuleb kõik ka maha müüa. Küllap tuleks lambaliha rohkem väärtustada. Õppust võiks võtta Gotlandi saarelt, kus ostjale pakutakse pakendatud lambasuitsukintsu, mis maksab meie rahas umbes 250 krooni. Üle mere naabersaarel korraldatakse mitu lambalaata suve jooksul, kuid meil püsib endiselt arusaam, et lambaliha ei tohigi euronõuete tõttu laadal müüa.

Suvel, jaanipäeva paiku otsitakse tikutulega ehtsat šašlõkiliha, kuid seda pole kusagilt saada. Siis tulevad näljased pidutsejad ise loomi karjamaalt püüdma. Vähemalt enne jaanipäeva peaks Saaremaal olema suur lambalaat, kus kõigil oleks võimalus ausal teel isuäratavat lambaliha osta. Vorstikesi võid küpsetada igal ajal kodus, kuid ehtsat ja ehedat Saaremaa šašlõkki kohalikust lambalihast saab jaanipäeva paiku ainult Saaremaal. Kes on eestvedaja?

Saaremaa lamba vill on pehmem

Lambast saab suure toiteväärtusega tervislikku liha, kuid peale selle on lambal ka teisi väärtusi. Kas pole tore vaadata, kui lambakari sööb kusagil vana tuuliku all või kiviaedadega ümbritsetud karjamaal? Lambast saab riided selga, nii villast kui nahast. Kevadel oli siinsamas Kuressaares üks müügipäev, kus oli saadaval ka lambanahast valmistatud tooteid. Neid oli üle saja kindlasti ja pakuti aluspükstest kasukani, jalavarjudest peakateteni, lisaks veel erinevad käekotid ja kohvrid. Kuuldavasti oli tegemist ühe Itaalia firmaga.

Kaupo Sirel OÜ-st Pilvelambad rääkis, et nad on tegelenud kvaliteetse villa kokkuostuga nüüd juba poolteist aastat ja näinud selle aja jooksul väga erinevat villa kvaliteeti. Lihalammaste vill jääb kohe tagaplaanile, see on nagu hobusejõhv ja midagi sellest teha ei anna. Lambaid tuleb niita õigel ajal ja kõige parem on teha seda praegu, sügisel, kui nad hakkavad talveks lauta jääma. “Saaremaa ja mandri lammaste villal on küll vahe,” kinnitas Kaupo Sirel, “kohalik vill on hoopis pehmem ja meie eelistamegi seda viimast.”

Lambakasvataja ja käsitöömeister Tiiu Kauber rääkis, kuidas ta taimedega villa värvib. Aga praegu värvib ta villa seentega, sest meie metsades on rohkesti selliseid seeni, mis annavad hästi värvi. Kauberid kasvatavad ainukesena Saaremaal ka piimalambaid.

Eesti turul ei ole kallil lambalihal ruumi

Saaremaa lihatööstusest sain teada, et nad tapavad lambaid teenustööna, ühe looma veristamine läheb maksma 118 krooni. Kui on alla aastane loom, võib kohe samal või järgmisel päeval lihakeha tagasi saada. Vanemate lammastega on rohkem tegemist, näiteks kui vanust on üle 18 kuu, peab saatma Tartusse ajuproovid ja sealt vastust ootama.

Juta Valge Orissaare tapapunktist selgitas, et neil on oma klientuur juba välja kujunenud ja hulgi lambaid vastu ei võeta, kuna liha pole kusagile turustada. “Kes tahab oma lambaliha eest kõrget hinda, teadku, et liha pole võimalik Eestis turustada, ise peab otsima paremaid realiseerimisvõimalusi,” mainis Juta Valge. Muidugi ollakse Orissaareski nõus osutama tapateenust, kuid liha tuleb endal ära süüa või maha müüa. Kuna lambaliha ostetakse vähe, siis ei tahagi kauplused seda müüki võtta, sest jahutatud lambaliha peab ära müüma 72 tunni jooksul (korraga läheb müüki terve lamba lihakeha ehk kogu lammas).

Kuressaare turu lihapoes on müügil nii sea-, looma-, vasika- kui lambaliha (tegelikult siiski talleliha). Viimase hind on ka kõige kõrgem – 70 krooni kilo –, kuid saadaval on ka odavamaid lihatükke – 55 ja 40 krooni kilo. “Ega meie lambalihaäri lähegi kõige halvemini,” arvab staažikas müüja. “Nädala lõpupäevadel müüme enamasti ikka paar lammast ära, kuid näiteks möödunud nädalal ostis üks soomlane korraga kohe kolm lammast. Põhjanaabrid ostavad üsna tihti mitu lammast korraga ning sageli tuntakse huvi ka suitsutatud lambaliha vastu. Aga mida pole, seda pole. Muuseas, ka saarlased ise tahaksid jälle maitsta seda tõelist hõrgutist – suitsutatud lambaliha. Ja veel üsna hiljuti oli aeg, mil tehti ka lambalihavorsti.